Meie blogi ja jänesesöömine
Jaana Aadamsoo 21. aprill 2010
Nüüd siis on meil ka blogi ning esimeseks jutuks mitte kõige romantilisem üritus ehk lugu ühe küüliku maiste jäänuste realiseerimisest.
Olen juba mõnda aega veeretanud mõtet siia kodulehe juurde blogi teha aga ei olnud tegudeni jõudnud. Nüüd siis jõudsin :) Ma ei ole küll eriti järjekindel päevikupidaja aga vajadus trennide ja verejälgede kohta järge pidada on olemas nagunii. Püüan olla tubli ja meie tegemised ilusasti siia üles tähendada, et oleks teistelgi huvitav lugeda.

Täna siis realiseerisime kalli onu ja tema naise toodud varandust. Nimelt pidas onu nädalavahetusel sünnipäeva ning selle auks pidi üks küülik ilmatuma suure ohverduse tegema. Osa sellest läks sünnipäevalauale kuid see, mis seal kasutust ei leidnud, oli varasemalt puhta raisku läinud. Kuuldes, et meie koerad sellisest kraamist väga lugu peavad, oli onunaine varmalt nõus selle kutsude meeleheaks jätma.

Minu jaoks oli esimene kord kättpidi sellise eheda sisikonna sees sobrada. Poes ja turul saada olev kraam on juba märksa puhtam ja on ka päriselt aru saada, mis osa parasjagu näppu sattunud on. Puhastamata lehmamao heina-sõnnikusegune lõhn on küüliku seedimiseks kasutusel oleva süsteemi leha kõrval põlvpükstes poisike. Koerad aga ei lasnud end sellest segada. Prana pidupäev- teiste hea söödakasutus ei lubanud väga palju pekki neile sisse sööta aga Porgandi läbivalt sale joon ei pane mind tema figuuri pärast muretsema ning selle pikk-kõrva sees oli seda rasva ikka üllatavalt ohtralt. Prana sõi isegi maksa sellise hooga, et pidin hoolikamalt vaatama, et kas ikka on tema, mitte Liisu, kes on näo puhtaks pesnud :P Ei olnud.

Nüüd on kõik penid keskelt palli kujulised. Zeus magab, kõht punnis, mu sussi peal, teadmatuses, et võibolla on varsti temagi aeg venna ja õdede eeskujul emme juurest oma koju kolida. Ma olin juba täiesti valmis teda veel pikka aega enda juures hoidma, kuni talle selle õige kodu leiame aga kui ta nüüd peakski kolima temast huvitatud inimeste juurde, siis paremat enam vist oodata ei olegi... Eks laste lahkumine on alati raske. Mis sellest, et "kõigest" koeralapsed aga igaühe oled oma käekestega siia ilma aidanud, öösiti valvanud ja vaadanud, kuidas nad kasvavad ja mängivad ning lõpuks väikestest mutionudest päris jahikoerahakatisteks sirguvad. Praegu tundub küll, et mind on õnnistatud väga toredate kutsikaomanikega. Ehk tulevik toob sellele veelgi kinnitust.
Kommentaarid: 0
Email again:
Lisa kommentaar
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: