Põhialused karjajuhiks saamisel

Peale 50 aastat koerte koolitamist ja 30 aastat proffesionaalse koerakoolitajana on paar ütlust, mis on minu jaoks väga loogilised:

1-     „Koerad ei tea, kuidas head olla kui me neile seda ei näita.“

2-     „Sina lood oma koera väärtuste süsteemi.“

3-     „Inimesed ei sünnita paharetti.“

4-     „Sa võid sööta, joota ja armastada oma koera ning sa meeldid talle selle pärast, kuid selle pärast ta veel ei austa sind.“


5-     „Koerad teavad, mida sina tead ja nad teavad ka seda, mida sina ei tea.“


Siin artiklis seletan, kuidas sisse seada õige karjahierarhia täiskasvanud koeraga. See on eriti oluline koertega, kel on eelsoodumus dominantsusele ja agressiivsusele.


Siia kogutud informatsioon, on meetod, kuidas me Leerburgis harjutame koeri uue koduga. See seletab ka seda, kuidas olen saavutanud kontrolli mõnede väga tugevate ja ohtlike dominantsete koerte üle, keda olen omanud viimase 45 aasta jooksul aretades, omades ja treenides politseikoeri.


Karjajuhiks saamisel tuleb omandada karjajuhi hoiak. See ei tähenda, et tuleb olla koera suhtes agressiivne, ei ole vaja koera selili panna, karmilt rihmast tõmmata või isegi häält tõsta. See tähendab, et tuleb omandada karjajuhi suhtumine. See on midagi, mille värsked koeraomanikud peavad ära õppima.


Iga koer tunneb juhi läheduses olles ta ära. Nad tunnetavad juhti. Nad ei vaja rihmatõmbeid, et pidada omanikku karjajuhiks. Tegelikult paneb sobimatu karistus tihti koera selle inimese suhtes austuse asemel põlgusega suhtuma.


On vaja ütlus: „Koerad teavad seda, mida sina tead ja nad teavad ka seda, mida sina ei tea.“ See artikkel seletab kuidas näidata koerale „mida mina tean.“ See seletab ka seda, kuidas ma suhetes oma koertega sean sisse vastutuse ja piirid.


Artikli paremaks mõistmiseks soovitan lugeda varem kirjutatud artiklit „Minu koerakoolituse põhimõtted.“


Armastusest ei piisa


Enamus käitumisprobleeme on põhjustatud vigadest, mis on tehtud koera ja omaniku vahelise suhte rajamisel.


Ma kutsun neid „põhialuste vigadeks“ ja defineerin põhialuseid kui „töö, mis sisaldab uue koeraga karjasuhete paika panemist.“


Paljud inimesed arvavad, et koera armastamine on piisav, et luua temaga hea suhe. Need inimesed eksivad rängalt.


Tingimusteta armastus ei ole kunagi piisav. Armastusel on tingimused ja piirid koos vastastikuse usalduse ja austusega. Kuni inimene ei tegele armastusega koos käiva austuse küsimusega, ei saa neil kunagi olema koeraga suhet, kus viimane näeb neid karjajuhina.


Mis on „põhialused“?


Kui ma räägin põhialustest, ei räägi ma kuidas õpetada koera juurde tulema, kõrval käima või istuma. Ma räägin sellest, kuidas koerale selgeks teha, kuidas ma kavatsen temaga koos elada. Ma räägin sellest, kuidas saavutada õige karjahierarhia.


See, kuidas me kohtleme oma koeri igapäevases elus, õpetab talle väga palju sinu, sinu karja ja karjas kehtivate reeglite kohta.


Kuidas ja millal ma teen koeraga ükskõik mida, olgu see siis harjamine, söötmine või treenimine, koos minu üldise suhtumisega tema juuresolekul, ütleb see talle teie tulevase suhte kohta tohutult palju.


Mina nimetan seda esimesteks sammudeks karjahierarhia kehtestamisel.


Kui me toome koera oma koju, siis otsustel, kuidas me selle koeraga koos elame ja milliste meetoditega treenime, on pikaajalised mõjud suhtele, mis meil koeraga saavad olema.


Ma ütlen inimestele „et te ei pruugi end koerakoolitajaks pidada, kuid tõsiasi on see, et iga kord, kui oleme koeraga koos, õpetame talle midagi. Küsimus on „kas me õpetame talle midagi head või midagi halba?“ Mõned inimesed ei tee sellel vahet.“ Loodetavasti see artikkel ja minu DVDd koos mu kodulehega aitavad inimestel õigesti alustada.


Lahendus enamikele käitumisprobleemidele


Lahendus enamikele käitumisprobleemidele seisneb muutustes, mida omanik peab tegema viisis, kuidas ta koeraga koos elab.


Erinevalt inimestest elavad koerad olevikus. Peaaegu kõik inimpsühholoogid keskenduvad minevikule, et leida vastuseid praegustele probleemidele. Inimeste puhul on see sobiv kuid ekslik oleks arvata, et nii on võimalik leida lahendus karjaloomale.


Ärge saage minust valesti aru, ma ei väida, et treenides koera, keda on tõsiselt väärkoheldud, tuleks see fakt arvestamata jätta. Kuid tõde on ka see, et terminit „väärkoheldud“ kasutatakse liialt tihti, et seletada käitumisprobleeme.


Ma ütlen lemmikloomaomanikele alati, et ma ei muuda iialgi oma põhimõtteid kuidas koeraga elada või teda koolitada lihtsalt selle pärast, et tal on minevikus olnud halbu kogemusi.


Kunagi ei ole liiga hilja muutusteks


Ma tahan siinkohal rõhutada, et kui sul on hetkel oma koeraga probleeme, ei ole iialgi liiga hilja muuta seda, kuidas sa oma koeraga koos elad.


Tegelikult on probleemide puhul muutuste tegemine lausa kohustuslik, sest viis, kuidas sa oled siiani koeraga koos elanud, on võimaldanud neil probleemidel tekkida.


Ärge iialgi unustage, mida ma ütlesin: Koerad elavad hetkes ja nad näevad kõike. Vanarahva ütlemine, selle kohta, et „vanale koerale uusi trikke ei õpeta“, on just seda- vana kasutu informatsioon.


Niisiis ei ole kunagi liiga hilja olukorda muuta. Ei ole iialgi hilja hakata õigesti toimima. On vaja lihtsalt kannatust ja usku sellesse, mida sa probleemi lahendamiseks teed.


Igaühel on arvamus


Sa avastad peagi, et igaühel on arvamus selle kohta, kuidas sa peaksid oma koera kasvatama ja õpetama. Sa ei pea tegema muud, kui küsima kirjakandja, juuksuri või sugulaste käest, kuidas ette tulnud koolitusprobleeme lahendada.


Kui sa vaatad kohalikku loomatarvete poodi, räägid treeneritega või loed erinevaid koolitusraamatuid, saad hulganisti vastukäivaid soovitusi.


Probleem seisneb sellest, et enamikel inimestel (kaasa arvatud suur osa koerakoolitusinstruktoreid) ei ole piisavalt kogemusi, et anda head nõu koolitamise, veel vähem karjahierarhia kohta. Selle tulemusena jagatakse ohtralt valeinformatsiooni.


Võite minna mu kodulehele ja lugeda mu elulugu, et näha, kui palju on mul kogemusi, millele koerte koolitamisest rääkides toetuda.


Millistele tõugudele on põhialuseid vaja?


Siin artiklis sisalduv informatsioon kehtib kõikidele koertele kõikidest tõugudest ja vanustes.


Mistahes tõugu koeral on vaja häid põhialuseid. Koerte koolitus ei ole tõupõhine. See on temperamendi- ja instinktipõhine.


Igal koeral on vaja läbi teha korralik põhialuste programm olenemata sellest, kui vana uus koer on, mis tõugu, kui suur või väike ta on, vaatamata sellele, kuskohast ta tuli või millise taustaga ta on ja viimaks, olenemata sellest, milline on hetkel tema koolituse tase.


Põhialuste harjutused aitavad saavutada koera üle kontrolli. Nad võimaldavad uutel omanikel õppida kontrollima uue sõbra iseloomuomadusi (nii õpitud kui kaasasündinuid).


Need põhialuste harjutused aitavad uutel omanikel muutuda oma koeraga ümber käimisel enesekindlamaks. Ma kasutan tihti ütlemist „mida tugevamalt kinnitatakse põhialuseid, seda rohkem kogemusi ja seda rohkem enesekindlust uus koeraomanik saab.“


Paljudel mitmenda ringi koertel on pärilikud iseloomupuudused


Paljudele inimestele, kes võtavad endale mitmenda ringi koera, öeldakse, et nende uut sõpra on väärkoheldud, kuigi see ei pruugi alati olla tõsi. Palju, palju, väga palju koeri viiakse varjupaikadesse, sest neil on pärilikud iseloomuvead või selle pärast, et nad elasid kodus, kus ei kehtinud õiged karjasuhted.


Oluline on meeles pidada, et ka temperamendivigadega koerte jaoks kehtivad karjasuhted. Nad lihtsalt reageerivad oma positsioonile hierarhias erinevalt, kui hästi kohanenud kodukoerad.


Tegelikult vajavad iseloomuvigadega koerad õiget karjahierarhiat rohkem, kui normaalsed koerad.


Tahaks ka välja tuua, et paljudel käitumishäiretega koertel on need häired selle tulemusena, et omanikud on neid kohelnud, kui inimlapsi, mitte kui karjaloomi, kes on nende perekarja liikmed. See tekitab TOHUTUID probleeme.


Mõned neist inimestest tulevad mõistusele, kui nende koeral tekivad tõsised domineerimisprobleemid. Mõned viivad oma koera lihtsalt varjupaika või, mis veel hullem, lasevad magama panna.


Esimesed nädalad


Tuues oma koju uue täiskasvanud koera, eraldan ma ta mõneks ajaks sotsiaalselt. Mõnede koertega võib see kesta vaid 3 või 4 päeva. Dominantsete koertega võib see kesta nädalaid.


Sotsiaalne eraldatus tähendab seda, et ma hoolitsen koera põhivajaduste eest: toitmine, jootmine, jalutamine ja puhas magamiskoht, kuid mitte midagi enamat. Ma ei silita teda, ma ei mängi temaga, ma ei räägi temaga armastavalt. Käitun, nagu teda ei oleks olemas.


Selle sotsiaalse isolatsiooni ajal on koer majas sees väljaspool puuri vaid ajaks, kui ta on teel õue.


Alati rihma otsas


Samal hetkel, kui koer saab puurist välja, kinnitan kaelarihma külge jalutusrihma, et koer oleks koguaeg täieliku kontrolli all. Selle aja jooksul ei lase ma koera kordagi rihma otsast vabaks- isegi siis, kui ma jalutan temaga vaid puurist ukseni.


Kui tuleb aeg, mil võimaldan talle rohkem aega puurist väljaspool, on ta jätkuvalt alati rihma otsas. Kui ma vaatan telekat, on ta rihma otsas ja lamab mu jalgade juures. Kui ma teen arvuti taga tööd, on ta rihmaga laua külge kinnitatud. Ta ei saa kuude kaupa majas vabalt ringi liikuda.


Kui ka majas elav koer hakkab toas vääralt käituma (närima või märgistama), peab ta minema tagasi puuri ja olema majas liikumise ajal rihma otsas. Majas vabalt liikumine on privileeg, mis tuleb välja teenida. Lemmikloomaomanikud unustavad selle pahatihti ära.


Koera jaoks saab väga selgeks, et mina kontrollin täielikult tema elu ja keskkonda. Selle tähtsust karjalooma jaoks ei saa liiga palju rõhutada.


Ma ei pea selle perioodi jooksul teda kordagi korrigeerima või karistama, et ta saaks aru, et mina olen see isik, kes omab kontrolli tema elu üle.


Kui täiskasvanud koerale kuulekuselementide õpetamine ei pruugi alata mitmeid nädalaid või isegi kuu aja pärast, on koeral ka enne seda palju õppida.


Koer peab selgeks saama, et see on tema uus kodu ja mina olen tema uus karjajuht. Ma tahan alustada koeraga usaldusliku suhte loomist enne, kui viin ta platsile ja ootan temalt kuulekuse elementide sooritamist.


Hoides koera rihmal ja kontrollides tema elu igat osa annab mulle võimaluse näidata talle, et ma olen õiglane ja ei karista asjatult. Järjekindlus ja õiglus on hädavajalik kahepoolselt austava suhte rajamisel.

Selle esimese perioodi jooksul ei sunni ma end kunagi uuele koerale peale. Tegelikult ma lausa pingutan, et koera suhtes ükskõikselt käituda pannes koera tundma, et ma ei hooli temast. Käitun nagu tema välja viimine oleks minu töö ja ma pigem oleks Floridas või ükskõik kus mujal aga mitte temaga koos. Minu eesmärk on talle õpetada, et „minu kiindumus ja austus tuleb välja teenida.“


Niisiis nende esimeste nädalate jooksul ma hoolitsen koera eest teda toites, jootes ja jalutades, kuid ei tee tema olemasolust suurt numbrit. Teda jalutama viies ma ei mängi temaga- lihtsalt jalutan ja panen ta tagasi puuri.


Koer tunnetab minu eemalolevat suhtumist. Koerad teavad, et karjajuhid on reserveeritud. Vaevalt õnnestub sul näha alfahunti karja liikmete hulgas rõõmsa kutsika kombel ringi vänderdamas.


Kutsikatega on olukord loomulikult erinev. Aga see on kõik kirjas artiklis Põhialused kutsikatele.


Neid mõisteid seletatakse ka mu DVDl „Toimetulek dominantsete ja agressiivsete koertega.“


Koera puur


Kui sa teed koeraga põhialuste harjutusi on kõige lihtsam kasutada puuri.


Kas siis, kui su eesmärk on majas vabalt elav koer, peab tema elu sinu kodus algama puurist. Alguses ei pruugi paljudele koertele puur meeldida, kuid nad harjuvad sellega.


Me hoiame puuri läheduses kaussi naturaalsete koeramaiustega. Iga kord koera puuri käsutades viskan enne sinna paar maiust. Ma arvan ka, et koerale peaks tema igapäevase toidu andma puuris.


Mõned koerad käituvad esimestel kordadel puuris, nagu oleks põrgu lahti. Andes neile looma jala või mõne meie maiusepallidest, juhib see tema tähelepanu puuris kinni olemiselt eelmale.


Aitab ka see, kui panna mõneks ajaks puuri peale lina, et koer välja ei näeks. Karjumine ja koera löömine ei tee midagi muud, kui tõstavad koera stressi ja kinnitavad talle, et puuris olemine toob kaasa midagi halba.


Põhimõtteliselt tähendab see seda, et mida rohkem koer haugub ja karjub, seda kauem peab ta puuris olema. See artikkel ei räägi puhtuse pidamisest. Sellest olen oma kodulehel kirjutanud juba pikalt. Kui soovid selle kohta pikemalt lugeda, mine Leerburgi puhtuse pidamise info nimistusse.


Milline puur?


Meie kasutame lennukites kasutatavaid plastikpuure. Nad peavad kinni lahtiselt lendlevad karvad ja puuris olevat segadust on lihtsam viia õue ja seal puhastada.


Varem soovitasin võrepuure, kuid ajaga muutsin ma arvamust, et need sobivad enamikule inimestele. Võrepuurid on kindlamad, kui plastikpuurid. Karabiine (sellised, mida kasutatakse koerarihmadel) saab kasutada puuri ukse kindlamaks sulgemiseks.


Kui koer on õppinud, et plastikpuurist või ka võrepuurist on võimalik välja murda, on ainus võimalus eritellimusel tehtavad alumiiniumpuurid. Nad ei ole odavad, kuid ükski koer ei suuda neist välja murda ja nad kestavad terve elu.


Uue koera silitamine ja kiitmine


Sotsiaalse eraldatuse perioodil ma uut koera ei paita. Peale seda silitan ma koera vaid siis, kui ta on täitnud käskluse ja kunagi ei tee ma seda liiga palju.


Olen ka hoolas selle suhtes, millal ma teda silitan ja mille eest. Teiste sõnadega öeldes ma ei lähe iialgi koera juurde, et teda paitada.


Koer peab kiituse või tunnustava patsutuse eest midagi tegema. Ta peab istuma või mind ootama, kui ma käsin tal ukse või värava juures oodata ja alles siis saab ta kiita.


Alati silita koera OMA TINGIMUSTEL- mitte kunagi siis, kui koer tahab, et teda silitatakse!


Mida ma kunagi ei tee, on koera paitamine siis, kui tema seda tahab. Kui koer tuleb minu juurde ja üritab pead mu käe alla pressida, et paitamist nõuda, riidlen temaga ja saadan ta minema.  Kui tegemist on tugevalt dominantse koeraga, ignoreerin teda ja käitun, nagu teda ei oleks olemas.


Täiskasvanud koera silituste nõudmine on domineerimise märk. Koer ei otsusta kunagi millal on silituste aeg- neid otsuseid teeb karjajuht.


See on tugevalt karjasuhetes kinni- karja alfa läheb madalamal olevate liikmete juurde ja ootab tähelepanu.


Koeraga mängimine


Järgides esimestel nädalatel põhimõtet olla võimalikult ükskõikne, ei mängi ma alguses koeraga eriti palju. Mäng tuleb välja teenida ja ma hoian sellega tegelemist mõne aja jooksul tagasi. Sellisel juhul tähendab see koera jaoks rohkem, kui ma lõpuks ikkagi temaga mängima hakkan.


Ma ei anna uuele koerale mänguasju. Ma tahan, et tal oleks silmi vaid minu jaoks. Ma tahan, et tema jaoks oleks minuga jalutama minek suurim nauding elus.


Mänguasjad võivad olla agressiooni vallandajateks. Kuna ma ei taha koeraga mänguasja ära võtmise pärast võidelda, ma lihtsalt ei anna neid talle.


Mul on domineerimisküsimustes võitlemise kohta oma põhimõte- ma ei alusta iialgi võitlust, mille ma kaotan. Kui rohkem inimesi seda põhimõtet järgiksid, oleks palju koerahammustusi olemata.

Kui ma ka lõpuks annan koerale mänguasja, õpetan ma talle, et KÕIK MÄNGUASJAD on MINU MÄNGUASJAD ja mina luban tal OMA MÄNGUASJADEGA mängida. Mängu lõppedes võtan ma OMA MÄNGUASJAD ja panen nad ära. See, kuidas ma seda teen, on juba teise artikli teema.


Hetkel on oluline rõhutada, et minu kodus ei leia iialgi mänguasjadega täidetud korvi. Me hoiame mänguasju „treeningvahendite kotis“, mille omamist soovitan igale koeraomanikule.


Ja kui ma ka hakkan uue koeraga mängima, teen ma seda alati pika rihma otsas. Koeral ei ole kunagi vabadust omapead minema joosta. Rihmast vabastamine käiks 100% kontrolli omamise põhimõtte vastu.


Aja jooksul võib vahetada 10 meetrise rihma 6 meetrise vastu, 2 meetrise Amish rihma,või meie pere puhul, kaugjuhitava kaelarihma vastu.


Perekonna poolne koera silitamine ja mängimine


See võib pettumise valmistada inimestele, kes tahavad perekoera, kuid alguses ei luba ma teistel pereliikmetel uut koera paitada või temaga mängida.


Esmane eesmärk on kehtestada karjasuhted perekonnas. Ma saan seda kõige paremini teha, kui olen end tugeva karjaliidrina sisse seadnud. Kui see on saavutatud, on mul võimalik lihtsalt vahele astuda, et kehtestada teiste pereliikmete positsiooni karjas.


Lapsed ja koerad


Ma olen kirjutanud väga detailsed artiklid KUIDAS VÄLTIDA LASTE HAMMUSTADA SAAMIST KOERTE POOLT.Siin on vaid lühiülevaade sellest teemast.


Minu seisukoht laste ja koerte suhtes on, et juba 9 aastased suudavad õppida toime tulema (mitte koolitama) koolitatud koeraga kuid see peaks toimuma vaid koera koolitaja (ema või isa) juuresolekul ja järelvalvel.


Alla 7 aastased lapsed ei ole piisavalt küpsed, et mistahes koeraga toime tulla. Nad võivad koeraga mängida, kuid ainult karjajuhi juuresolekul.


Koer peab õppima, et beebid ja väga noored lapsed on nende jaoks keelatud. Koeri ei lubata nende lähedale ja kindlasti ei saa nad omavahel mängida. Vastasel juhul on õnnetused kerged juhtuma ja väikeste laste ning koerte vahelistel õnnetustel on tavaliselt tõsised tagajärjed.


Minu soovitus siinkohal on vältida võimaluse tekkimist ja järgida siinseid soovitusi.


Juba 11 aastased lapsed võivad õppida koera koolitama, kuid see peaks toimuma kogenud koolitaja juuresolekul.


Värsketel koeraomanikel tekib tihti küsimus, kuidas õpetada koerale, et väike laps on karjas temast kõrgemal positsioonil.


Minu vastus sellele on, et seda ei ole vajagi teha. Karjajuhina sa lihtsalt kehtestad reegli, et koer ei tohi minna väikese lapse lähedale ja kui ta seda reeglit rikub, järgnevad tõsised tagajärjed.


Ma saan aru, et lapsele ei ole lihtne selgeks teha, et ta ei või uue koeraga suhelda kuid koer peab enne perekonnaga suhtlemist sinuga korraliku suhte looma.


Minu DVD „Algkuulekus Koertele“ selgitab koera lastega tutvustamise reegleid.


Võõraste poolt paitamine


Ma luban harva inimestel, kes ei kuulu mu pere hulka, oma koeri puudutada või silitada.


Need inimesed ei ole karja liikmed ja koertel ei ole vajadust nende poolt silitatud saada. Ma kirjutasin artikli Kes paitab mu kutsikat, võid seda lugeda või kuulata. Sama kehtib ka täiskasvanud koerte puhul.

Ma saan palju kirju inimestelt, kes saavad sellest valesti aru. Nad arvavad ekslikult, et ma soovitan koeri inimestest eemale hoida, kuid see ei ole nii. Koeri tuleb inimeste läheduses sotsialiseerida. Kuid võõrad ei pea neid paitama ja nunnutama.


Ma ootan oma koertelt ükskõiksust võõraste suhtes. Ma tahan olla oma koera universumi kese. Kui mu koer üritab kellegi juurde paitusi nuruma minna, ma korrigeerin teda. Kui ta on mistahes viisil võõraste suhtes agressiivne, siis see saab koheselt karistatud. Korrigeerida tuleb piisavalt tugevalt, et see koerale meelde jääks ja ta järgmisel korral mõtleks enne, kui hakkab ebasoovitavalt käituma.


Kui võõras inimene tuleb mu koera juurde ja paitab mu koera, palun tal viisakalt lõpetada. Ignoreerimise korral muutun ma väga rangeks. Ma ei käi koeraga jalutamas sõprade leidmiseks, vaid koeraga karjasuhete kinnitamiseks ja kui ma sellega kellegi tundeid haavan siis... mis siis ikka.


See kehtib ka koerte puhul, keda hakatakse koolitama kaitsekoerteks või politseiteenistuseks. Karjajuht otsustab kellega ja millal võidelda, mitte madalama astme karjaliikmed. Selle meelde jätmine tuleb uutele koolitajatele kasuks.


IGASUGUNE LUBAMATU AGRESSIOON SAAB KARISTATUD!


Treening


Väga oluline osa peaaegu kõikide käitumisprobleemide lahendamise puhul on õige füüsiline  treening. Treening peab olema tähtis osa põhialuste koolitamise juures.


Täiskasvanud koer, keda treenitakse, ei ole igavlev koer, kellel on aega tegeleda pahanduste tegemise või puuris istumise pärast põdemisega.


Alla 12 kuuste koertega tuleb olla ettevaatlik. Noort koera ei tohiks jooksutada enne 14 või 15 kuuseks saamist.


Noorele koerale liigse füüsilise koormuse andmine (koos ülesöötmisega) on puusaliigesedüsplaasia ja teiste luustikuhäirete levinuimaks põhjuseks.


Väga energiliste täiskasvanud koerte puhul võiksid omanikud kasutada jalutuskäikudel lisaraskustega vesti. Need vestid annavad sama distantsi läbimisel koerale suurema koormuse.


Kõige parem treening on ujumine, teisel kohal pikad jalutuskäigud.


Koeraga jalutamine


Jalutades uue koeraga kasutan ma tavaliselt dominantse koera kaelarihma üksi või koos ogarihmaga. Nendega korrigeerib koer end ise kui ta rihma otsas tirib.


Koer, kes alati rihma otsas veab, ei tunnista omaniku karjajuhi staatust ning mina lõpetan selle ogadega keti kasutamisega.


Ma olen kirjutanud artikli pealkirjaga Korrigeerimise teooria koerte koolitamisel. Kui sa tahad õppida erinevaid karistamise viise ja tugevusi, mida oma koeraga kasutada, soovitan seda artiklit lugeda.

Minu koerad kannavad ogadega ketti probleemideta. On väga oluline, et ogarihm oleks õigesti paigaldatud. Ma soovitan alati koos ogadega ketiga kasutamisega ka dominantse koera rihma.

Olen näinud liiga palju kordi, kui ogadega kett tugeval korrigeerimisel lahti tuleb. Kui koeral on sel ajal ka teine rihm kaelas, ei pea omanik tugevate häirijate (mis tavaliselt esinevad, kui sa koera korrigeerid) mõjutatavat koera püüdma hakkama.


Ma olen kirjutanud ka artikli kuidas paigaldada ogadega ketti.


Jalutuskäikudel teiste koerte kohtamine


Jalutades oma koera ei lase ma neil kunagi suhelda koertega, keda me teel kohtame. Lugege artiklit, mille ma kirjutasin KOERTE PARKIDEST ja sellest, kui rumal see on.


Koerad on karjaloomad ja võõrad koerad ei ole osa karjast. Lisaks on ka karja reeglid üsna ühesed. On karjajuhi ülesanne hoida võõrad eemal. Kui ta vajab selle juures madalamal astmel olevate karjaliikmete abi, siis ta küsib seda.


Kui jalutuskäigu ajal läheneb omanikuta koer, ajan ta suuliselt ähvardades eemale. Kui üksik koer jätkab lähenemist, tõrjun tema lähenemiskatseid füüsiliselt.


Ära hetkekski arva, et su koer ei pane toimuvat tähele. Pea meelest, et koerad tunnetavad olukordi väga hästi ja neil ei jää midagi märkamata.


Ajades eemale hulkuvaid koeri, paned sa end oma ja võõra koera vahele ning instinktiivselt tunneb ta selles ära karjajuhi käitumise.


Olles sisse seadnud oma juhi positsiooni, laseb ka tugev koer austusest sinu staatuse vastu sinul olukorra lahendada. Kui inimesel on koer, kes teist koera nähes pööraseks muutub, ei ole see omanik koera silmis oma karjajuhi positsiooni korralikult kinnitanud.


Õiget käitumismudelit järgivatel omanikel on reeglina koerad, kes rihmast vabana võõra koeraga kohtudes nii lihtsalt kaklusesse ei lasku.


Ma ei lase enda koertel iialgi võõraste koertega suhelda. Inimesed, kes arvavad, et koeri tuleb teiste koertega sotsialiseerida, eksivad tugevalt. Need on inimesed, kes ei saa aru karjahierarhiast.


Hulkuvate koertega hakkama saamine


Elades piirkonnas, kus on hulkuvaid koeri, kanna kaasas pipragaasi (karude peletamiseks mõeldud) ja kasuta seda, kui mõni koer tuleb liiga lähedale. Seda on võimalik internetist osta.


Mina kannaks omanikuta hulkuvate koerte probleemi puhul kaasas ka tugevat jalutuskeppi.

Kui vabalt jooksva koera omanik seisab selle kasutamise peale nagu hirv autolaternate valgusvihus, ütlen, et ma olen hoiatanud, et nad peaks oma koera kiiresti kontrolli alla võtma.


Ma hoiatan neid, et nad peavad hoidma oma koera rihma otsas, kui nad ei soovi sarnase olukorra kordumist. Ütlen ka, et hea meelega räägin politseile, et tema koera üritas mind ja mu koera rünnata ning ma lihtsalt kaitsesin ennast, sest kartsin oma turvalisuse pärast. Uskuge mind, politseinikud mõistavad seda keelt väga hästi.


Väravad, uksed ja trepid


Ustest või väravatest välja minek ning trepist alla tulemine oma koera ees on oluline osa juhistaatuse kinnitamise juures. Meie, inimeste, jaoks tundub see üsna ebaoluline ent koerte seas on see suuresti austuse küsimus.


Sellepärast ma ei lase MITTE KUNAGI koeral enda ees uksest või väravast välja minna. Samamoodi ei ole neil lubatud minu ees trepist alla tormata.


Omades koera, kes tormab ustest läbi, tekitan ma olukorra, kus tema püüdlused kukuvad läbi. Avan ukse vaid nii palju, et koera pea mahub läbi.


Kui ta üritab keha avausest läbi pressida, hoian tugevalt uksest ega lase ust lahti pressida. Sulgen ukse piisavalt, et jätta koera pea sinna vahele selliselt, et tal ei ole võimalik seda tagasi tõmmata ega ka keha teisele poole ust suruda jättes ta ukse vahele lõksu.


Ma ei löö ta pead ukse vahele. Ma ei avalda ta peale üleüldse survet. Ainus, mida tuleb teha, on hoida teda ühe koha peal nii et ta ei saa minna teisele poole ust, kuid ei saa ka pead tagasi tõmmata.


Selliselt toimides tekib koeral paanika. Siinkohal ei ole vaja mitte midagi öelda. Lihtsalt mõned sekundid hoida.


Seda on vaja teha vaid 2-3 korda enne, kui nad hakkava suhtuma uksesse, kui sinu, mitte nende ruumi.

Ma õpetan koertele, et nad peavad enne läbi ukse õue minemist istuma ja istuma väljaspool ust, kuni mina tulen välja, pööran end ümber ja sulgen ukse.


See on koera jaoks MUST-VALGE harjutus. Nad saavad selgelt aru, et neilt oodatakse istumist ukse juures enne, kui neil lubatakse välja minna ja nad peavad istuma enne, kui neil lubatakse minna tagasi majja (või autosse). 


Aeg-ajalt ma avan ukse enne, kui nad jõuavad istuda ja pakun võimalus pista pea ukse vahele. Nad alati vaatavad mu poole ja kui koerad oskaksid rääkida, ütleksid „Oh ei, seda mängu ma juba tean.“

Seda demonstreeritakse minu „Algkuulekus koertele“ DVDl.


Vabalt majas


Võib võtta nädalaid või isegi kuid enne, kui koer hakkab tunnistama „sinu kodu“ „oma koduna.“


Minu tähelepaneku kohaselt võtab see pikemalt aega täiskasvanud koertel, kes peavad harjuma uue koduga esimest korda.


Ma ei luba uuel koeral kunagi meie äraolekul majas vabalt olla enne, kui koer on meiega olnud juba pikka aega- lausa kuid. Meil on ka koerad, keda me ei jäta majas kunagi lahtiselt järelvalveta.


See ei tähenda, et me lukustame nad neljaks aastaks puuri. See tähendab lihtsalt, et me kontrollime oma koeri 100% ajast. Nad alustavad puuris olevate koertena ja lõpetavad majas rihma otsas liikuvate koertena.


Nii et koer on puuris, rihma otsas või peale platsitreeningut, majas vabalt. Viimase puhul jälgin koera koguaeg.


See võib olla vastupidine muudele nõuannetele, mida kuuled. Kuid ma olen esimene inimene lausumas „Ma ju ütlesin sulle,“ kui koer närib ära su lemmikdiivani või pissib täis su uue vaiba kuni sa tänava nurgal asuvast poest piima toomas käid.


Ma ei unusta kunagi 1972 aastal juhtunut. Mul oli aastane koer, kes kaevas end läbi korteri seinaplaadi kuni ma ta pooleks tunniks üksi jätsin. Kui ma koju jõudsin, tegeles ta hoolega koeraukse rajamisega korterelamu välisseina.


Inimesed, kes jätavad oma koerad puurist välja liiga vara või toovad omale uue koera ega jälgi teda piisavalt, ongi need inimesed, kes saadavad mulle e-maile oma käitumisprobleemidega koertest.

Meie lähenemise kohaselt toome koera puuri pere eluruumidesse. See võimaldab koeral jälgida perekonna igapäevaseid toimetusi ja kiirendab koera arusaamist, et ta on nüüd osa meie perekarjast. See annab koerale võimaluse meie perekonda tundma õppida ja see on väga oluline.


Jälgimise teel koer õpib meie elustiili.


Kui koer on arglik ja reageerib puurist mööduvate inimeste peale liigselt, on hea mõte puuri peal hoida kaussi koeramaiustega. Puurist möödumisel saab igaüks poetada talle ukse võre vahelt maiusetüki.


Söötmine


Üks olulisemaid küsimusi, mis puudutab su koera tervist, on see, mida su koer sööb.


Meie koerad söövad kõik toortoitu ja soovitan seda ka teistele.


Esimeste nädalate jooksul söödan koera ainult mina ja ta saab süüa ainult puuris. Seda kahel põhjusel: tugeva toitumisinstinktiga koerte puhul tekitab see koeral puuriga seoses positiivseid seoseid ja väldib võimalikku toidu kaitsmisest tulevat kaitsereaktsiooni (kui oht selleks on olemas).


Alguses panen ma toidu puuri enne, kui koeral sinna siseneda luban, mitte ei lase koera puuri, et siis hakata kaussi sinna panema.


Selle põhjuseks on see, et ma tahan, et koer ootaks võimalust puuri minna. Kui toit ei ole juba seal ootamas, ei tea ta kunagi, millal ta kausitäie toitu saab.


Kui alustame elementide õpetamist ja koer on ära õppinud Istu-käsu (mis võib juhtuda alles nädalaid peale koera võtmist), muudan ma oma käitumist ja käsutan koera enne toidu puuri panemist istuma. See käib kokku „miski elus ei ole tasuta“- teooriaga.


Sellise kontrolli saavutamine kinnitab sinu liidripositsiooni.


Ma ei jäta kunagi koertele toitu ette. See on väga halb mõte mis võib viia rasvunud koerteni.


Peale toidu andmist ei puutu ma kaussi enam. Ma saan kirju inimestelt, kes väidavad, et toidu ära võtmine või käe kaussi panemine näitab koerale, et sa oled alfa, kuid need inimesed eksivad. See tähendab, et sa oled karjajuhina ebakompetentne ja rikub teie omavahelist suhet.


Selles ei ole midagi halba, kui panna koer enne toidu andmist istuma või lamama (kui koer käsklust tunneb). Ei ole ka halb, kui süüa enne koera toitmist. Aga ahistades koera peale toidu kätte andmist, tekitab see tal stressi ja rikub teie suhet. See on lihtsalt väga rumal.


Hundikarja juht ei söö kõhtu täis, lastes madalamal astmel olevad liikmed toidu juurde, et siis tagasi tulla ja nad minema ajada lihtsalt selle pärast, et ta võib seda teda.


Uue koera harjamine


Ma veedan iga päev 2-3 minutit oma koera harjates. See on midagi, mida karjaliikmed üksteisele teevad.

Koera harjates katsun ma teda hellalt näitamaks, et ta meeldib mulle.


Kui koer vingerdab ega taha paigal püsida, siis ma korrigeerin teda. Kui ma pean teda suuliselt hoiatama, rihmast tõmbama või turjast raputama, siis ma teen seda.


Hetkel, millal ta vingerdamise lõpetab, räägin temaga jälle leebelt ja silitan. On oluline, et vingerdamise ja allumise vahel oleks selge must-valge erinevus.


Ma lõpetan selle alati teda hellalt harjates, kiites ja vabaks lastes. Ma kasutan vabastavat käsklust, et ta teaks, millal ma olen lõpetanud. See on väga tähtis.


Selle tegevuse põhjuseks ei ole nii palju koera karva eest hoolitsemine kui kontrolli saavutamine, et ta saaks aru, et mina võin teda kontrollida, kuid seda tehes olen ma tema vastu hea. See on lihtsalt järjekordne lüli karjajuhiks olemise juures.


Vaktsineerimine- ÄRGE VAKTSINEERIGE!


Kui sa tahad oma uuele koerale suure teene teha, ära teda rohkem kunagi vaktsineeri. Soovitan tugevalt kõigil end kurssi viia kahjuga, mida iga-aastased vaktsineerimised sinu koerale teevad.


Minu kodulehel on valik informatsiooni vaktsineerimise kohta. Pidev ülevaktsineerimine tekitab koeral rohkem tervise- ja iseloomuprobleeme, kui vaktsiin peaks ära hoidma.


Meie seisukoht on sööta koera tervisliku toortoiduga ja tema loomulik immuunsus saab hakkama pea kõigega, millega on vaja rinda pista.


Liiga palju vaktsiine tekitavad koeral autoimmuunhaigusi ja teisi terviseprobleeme. Ma ei saa austada veterinaare, kes neid iga-aastaseid süste koertesse pumpavad.


Kuulekuse treening vs põhialuste õpetamine


Sajad tuhanded inimesed käivad iga aasta kuulekuse trennides ja lõpetades ei ole nad kaugeltki rohkem karjajuhid, kui enne koolitusse minemist. Selle põhjuseks on, et kuulekuse instruktorid ei õpeta karjasuhteid.


Minu arvamuse kohaselt on elementidest koosnev kuulekus vaid 25% enamiku käitumisprobleemide lahendamisest. Ülejäänud 75% nõuab, et omanik kehtestaks õiged karjasuhted.


Omanikud, kes neid põhialuseid ignoreerivad ja omanikud, kes piisavalt põhialustele tähelepanu ei pööra, on tihtipeale need, kellel on lõpuks dominantsed ja agressiivsed koerad.


Kuulekuse elementide õpetamine


Kuidas keegi kuulekuse õpetamisele läheneb, erineb olenevalt omaniku eesmärkidest ja koera instinktidest ja temperamendist.


Aastate jooksul olen koolitanud rohkem Schutzhundi koeri, kui suudan meeles pidada. Kuulekuse õpetamisel alustame alati oletusega, et nad ei tea mitte midagi (vaatamata sellele, et tegemist võib olla täiesti koolitatud koeraga). Ma alustan nende koolitust päris algusest ja teen läbi kogu algkuulekuse programmi.


Eelnevalt hästi koolitatud koerad läbivad selle kiiremini, kehvema väljaõppega koertel võtab see kauem aega. Koolituse lõpuks nad töötavad minuga alati, sest programmi läbimise jooksul ma näitan neile, mida ma ootan ja mis järgneb sõnakuulmatusele.


Algusest alustamise põhjuseks on see, et kuigi need koerad olid varem koolitatud, olid nad tegelikult õppinud eelmise koolitaja soovidele alluma. Nüüd oli neil vaja õppida minu soovidele alluma.


Sel lihtsal põhjusel ei soovita ma kunagi saata koera professionaalse koolitaja juurde koolitusse. Pikemas perspektiivis töötab see harva. Koerad õpivad alluma professionaali soovidele, kuid peale mõnda nädalat kodus unustavad nad ära, mida „Siia“ tähendab, sest omanik ei saa aru, kuidas koera koolitati ja millise tugevusega karistamist koer kuulekuses vajab.


Tulemuseks on see, et koer läheb üsna pea tagasi endise käitumise juurde. Need koerad ei ole rumalad ja professionaali naasmise puhul saaks neist koheselt hea kuulekas perelemmik. See tuleb sellest, et koer teab, mida sina tead ja teab ka seda, mida sina ei tea.


Leerburgi kuulekuse koolitamise programm


Õige viis koera treenimiseks on läbida järgmised kolm koolituse faasi

Õppimise faas

Segajate faas ja

Korrigeerimise faas

Mõned inimesed lisaksid siia ka säilitamise faasi ja ma olen nendega nõus.


Õppimise faasis me õpetame koerale käskluse tähendust. Me teeme seda motiveerides koera mänguasja, toidu või kiitusega. Ka sundi võib kasutada, kuid mina ei kasuta MITTE KUNAGI sundi õppimisfaasis.


Õppimisfaas tuleb läbi viia häirijateta keskkonnas (nagu kodus köögis või tagaaias). Ma arvan, et ei ole tulemuslik alustada koertekoolis. Ükski koolitamata koer ei suuda keskenduda, kui tema ümber on 10 kuni 25 teist koera. Mida kõrgem on häirijate tase, seda vähem koer õpib.


Pea meeles- mida tugevamad on segajad, seda vähem koer õpib.


Lõpetuseks- kuhu edasi?


Kui kõik see on öeldud, loodan, et seletasin lahti mõned küsimused karjahierarhia, kuulekuse treenimise ja perekoerte kohta.


Kui teil on veel küsimusi, minge mu kodulehele ja lugege teisi minu poolt kirjutatud artikleid, mida olen kirjutanud koertega koos elamise kohta või umbes mustmiljonit küsimust ja vastust. Võite osta ka mõne mu treeningvideotest.


Soovitan külastada või liituda ka meie internetifoorumiga (see on tasuta).  Mu foorumis on rohkem kui 9500 registreerunud kasutajat ning enam kui 120 000 postitust. Liikmete ja postituste arv kasvab iga kuuga.


Lõpetuseks tahan veel öelda, et hästi koolitatud koeral on alati omanik, kes on austatud karjajuht:

„Kui me saavutame koeraga tähendusrikka suhte, ärkame mõlemad hommikul soovides koos aega veeta. Õnne, mida selline suhe võib ellu tuua, ei tohiks mitte kunagi alahinnata.“


E-KIRJAD


Järgnevad e-mailid on näited inimestest, kes ei ole korralikult põhialuseid kinnitanud.


Käitumisprobleemid, millest allpool lugeda saate, on põhjustatud inimeste poolt, kes on koeraga koos elamisel teinud palju vigu.


Näide kellestki, kes peab oma koeraga põhialuste trenni tegema:


Ed,

Meie varjupaigast võetud koer on nõrkade närvidega- ta on kartlik, kuid juba vähem, kui kolm kuud tagasi, kui me ta endale võtsime. Praegu tegeleme põhialuste harjutamisega ning ta on elanud ja söönud puuris, mis paikneb elutoas. Ostsime ka teie Kuulekuse video ja ogadega keti ning teen kõik endast oleneva, et teda õigesti koolitada. Tal läheb hästi märksõna-koolitusega, ta õpib istuma enne ja peale uksest läbi minemist jne. Ta sööb nüüd toorest liha ja konte nagu artiklis kirjutatud, lisame ka E ja C vitamiine, kalaõli ja tellime teilt ka erinevaid lisandeid. (Olen lugenud, et see võib koera temperamendile hästi mõjuda). Hetkel tegelen koeraga ainult mina- loome omavahelist suhet ning talle meeldib märksõna-koolitus ja toidupreemiad. Kui ma toas liigun, jälgib ta mind silmadega. Paari nädala pärast, kui põhialuste koolituse esimene etapp on läbitud ja ta hakkab majas vabalt ringi liikuma, hakkab ta kandma ogadega ketti ja jalutusrihma ning on pideva jälgimise all. Üritame viimse detailini antud soovitusi järgida. Kõik, mida te olete õpetanud töötab nagu lubatud. Tõeliselt võrratu!

Küsimus: Me tahame perekoera, keda võib usaldada. Kas on mõeldamatu loota, et see võib selle koera puhul tõeks saada või ei saa nõrga närvisüsteemiga koera kunagi usaldada? Ainus agressiooni märk, mida ta on näidanud, on kahel korral poja peale urisemine (rumalus- minu viga- poeg oli järelevalveta) kui ta üritas koera käest konti ära võtta. Ma ei taha, et ma peaks muretsema, kui koer täiskasvanuks saab. Kas oskate soovitada häid raamatuid karjasuhete ja nende rakendamise kohta?

Veel: On teil nõuandeid kirpude osas? Kas te kasutate looduslikke tooteid või Frontline või Advantage?

Ja uuesti- teie koolitus ja koduleht on kui taeva kingitus. Aitäh, aitäh, aitäh! Ma tahan, et te teaksite kui suure panuse olete te meie eludesse teinud. Olen rääkinud teist ja teie kodulehest paljudele inimestele.

Barbara


Näide inimesest, kes peab oma koeraga põhialuste trenni tegema hakkama:


Ed,

Külastasin teie kodulehte. Väga palju head informatsiooni. Soovin, et oleks varem teadnud seda, mida tean praegu. Vajan meeleheitlikult teie nõuandeid.

Mul on steriliseeritud 25 kg emane coonhound. Võtsin ta varjupaigast, kui ta oli 10 kuune ega tea tema minevikust midagi. Nüüdseks on ta kolme aastane ja mul on temaga tõsiseid raskusi. Kui me ta kaks aastat tagasi koju tõime, oli ta väga arg ja pelglik. Ta kartis tavalisi majapidamishelisid nagu nõudepesumasin, telefon, ahi jne. Oleme sellest ajast alates naisega püüdnud tema enesekindlust tõsta ja ta on mitmetest probleemidest välja kasvanud. Probleem on selles, et aja jooksul on tekkinud uued probleemid, millest suurim on agressioon.

Ta oli esimese aasta jooksul meie juures täiesti leebe ja armastav koer. Kuid aasta tagasi hakkas ta aegamisi kurjaks muutuma urisedes, kui läksime tema toidu lähedale või lähenesime, kui ta puhkas. Tegime vea koera diivanile ja voodisse lubades, kuid ei teadnud siis, et see võib vale olla. Urin muutus aja jooksul nähvamiseks. Mitte nii tugevaks, et ta oleks naha katki hammustanud, kuid mõnikord tegi siiski haiget. Viimased kolm kuud on aga kohutavad olnud. Ta on tõsiselt hammustanud kahte inimest.

Esimene hammustamine juhtus, kui naaber andis koerale maiuse, kuid koer pillas selle maha. Kui naaber kummardas, et maiust üles võtta, hammustas koer teda huulest nii, et ta vajas kolme õmblust. See ei olnud raevukas hammustamine, pigem nähvamine õrna piirkonda. Järgmine hammustus erines aga juba oluliselt. Käitumisspetsialist tuli meile, et aidata koeraga hakkama saada. Koer läks kohe käitumiseksperdi juurde, nuusutas teda ja liputas saba näides sõbralikuna, kuid siis läks talle kallale. Rünnak ei olnud provotseeritud. Erinevalt eelmistest kordadest, ta lihtsalt ei naksanud, et siis minema minna, vaid jätkas hammustamist. Ta hammustas kokku kolm korda ja üritas siis näkku hüpata. Lõpuks tõmbasin koera eemale. Käitumisspetsialist ei vajanud arstiabi, kuid see rünnak ehmatas meid kõiki väga.

Minu suurim küsimus on see, kas teda on võimalik ümber õpetada või tuleb ta magama panna. Ma armastan seda koera nagu oma last ja sooviks väga teda aidata, kui see on võimalik kuid ma ei taha, et ta veel kedagi vigastaks. Midagi tõsist tuleb ette võtta, kuid ma ei tea, mis see olema peaks. Palun aidake! Mu naine pani eutaneerimiseks loomaarsti aja kinni, kuid ma tahan olla kindel, et ma ei saa midagi enamat teha.

Käisime aasta tagasi koeraga kuulekuse trennis ja ta kuulab käsklusi väga hästi. Ta on lihtsalt väga ettearvamatu ja hetkel me ei saa teda usaldada. Me tahaks tema käitumist parandada, kuid ei tea, kas see on võimalik. Mida te arvate?

A.H.P


Näide inimesest, kes peab oma koeraga põhialuste treeningu läbi tegema:


Tere,

Mul on 1,5 kg raske 11 kuune steriliseeritud yorkshire terjer. Meil on tema jaoks allkorrusel aedik, kuhu me paneme ta ööseks ja ajaks, mil kedagi kodus ei ole (hoolitseme selle eest, et ta ei peaks päeva jooksul rohkem, kui neli tundi seal kinni olema). Aedikus on veekauss, pesa ja suur pissimisalus. Kuna ta on nii väike oleme õpetanud ta aluse peal pissil käima selle asemel, et teda -30 kraadise Kanada pakase kätte viia. Probleem seisneb selles, et ta alati pissib ja kakab oma pessa, kuigi paberiga pissimisalus sealsamas kõrval on täiesti puhas. Probleemi ei ole, kui ta viibib ülejäänud perega koos ülakorrusel kuid igakord, kui ta aedikusse sulgeme, teeb ta oma häda magamisasemele. Oleme proovinud ka teda puuri panna, kuid kasu sellest ei ole olnud. Samuti oleme võtnud ta pesa ära, kuid siis teeb ta oma häda põrandale. Oleme andnud talle enne lahkumist tema lemmikasja, kuid pidanud selle kakasena minema viskama. Tema pesasid rohkem, kui enda voodiriideid ega saa kuidagi aru, miks ta käitub nii allkorrusel, kuid mitte üleval. Kas ta kasvab sellest välja? Tal oli komme oma väljaheiteid süüa, kuid selle ta lõpetas, kui ma lisasin sinna natuke tabascot, mille peale ta seda nuusutas, aevastas ja jättis selle maha. Kuid mida ette võtta tema kombega allkorrusel nii käituda, kui me ei ole kohal, et teda teolt tabades karistada. Vajame teie nõuandeid väga! Aitäh.


Näide inimesest, kes peab oma koeraga põhialuste programmi järgima:


Tere Ed,

Mu poiss-sõbral ja mul on kolm koera (dalmaatslane 9-isane, weimaraner 4-emane ja saksa lühikarvaline pointer 4 või 5-isane) ja kass. Esimesed koerad on meil elanud kutsikaeast alates ja vaatamata sellele, kui palju asju me nendega teie nõuannete kohaselt valesti ei teeks, ei ole nad, või on vaid vähesel määral, agressiivsed. Nad mõlemad magavad voodis ja varem käsid ka diivani peal kuid kumbki ei ole näidanud agressiivseid kalduvusi. Umbes 8 kuud tagasi võtsime varjupaigast saksa lühikarvalise pointeri- tegelikult leidsime ta, viisime ta varjupaika ja kui keegi teda otsima ei tulnud, võtsime ta endale.

Alguses tundus, et nad saavad omavahel väga hästi läbi, isased urisesid natuke, kuid ei midagi hullu. Ta oli toidu juures agressiivne, kuid me oleme selle kontrollimisest palju edusamme teinud. Kolm nädalat peale tema toomist, viisime ta ilma jalutusrihmata välja ja ta haukus läbi aia naabri koera peale. Ma võtsin kaelarihmast kinni (kuigi oleks pidanud jalutusrihmast haarama) ja viisin ta ukse juurde. Peaaegu ukseni jõudnud, jäi ta seisma, vaatas mind, urises ja ründas mind- pani käpad vastu rinda, hammustas kätt ja kui ma end keerasin, hammustas ka külge. Ta ei hammustanud nii kõvasti, et oleks veriseks teinud, kuid see oli selgelt hammustamine. Ta on mõnel korral meie dalmaatslasega kakelnud- jällegi ei midagi, mis vigastusi põhjustaks, kuid pointer võtab hammastega dalma kaela tagant kinni ja surub ta vastu maad. Korrale kutsumise korral ta uriseb. Ta keeldub lamamast. Mõnikord ta uriseb, kui me püüame talle läheneda, kui ta magab, ta varastab laualt toitu ja asju ning uriseb, kui sa püüad neid ära võtta. Ta ei maga meiega koos- tal on oma boks teises magamistoas, kus ta magab ja päeva jooksul on. Ta peab iga asja eest istuma- toidu saamiseks, õue minemiseks, silitusteks. Teda korrale kutsudes püüame käsi ja jalgu mitte liigutada, et ta ei arvaks, et me tahame talle haiget teha. On märgata olukorra paranemist, kuid tal on siiski agressiivsed kalduvused. Kui ta kuri ei ole, on ta väga hea koer. Ta laseb end ilusasti sülle võtta ja hoida. Kui ta viisakalt käitub, meeldib talle selili lamada ja me saame ka ise ta lamama panna ja selja peale keerata. Ta ei olnud täiesti koolitamata, kui me ta saime- ta oskas istuda, lamada, kõrval käia ja isegi käppa anda. Kui ma saan ta kätte enne, kui ta pahandust teeb, näiteks, kui ta hakkab kööki minema ja ma keelan, siis ta pöörab otsa ümber. Ta proovib mõne aja pärast uuesti, kuid ta kuulab, kui ma ütlen, et peab ära minema. Mõnikord ronib ta voodisse ja võib uriseda aga ma sunnin ta alati sealt maha minema ja ma saan seda teha ilma teda puudutamata. Ta teab, mida „Maha“ tähendab ja ma pean seda mõnikord mitu korda ütlema aga ma ei jäta enne, kui ta maha tuleb. Kui ta mu peale uriseb, panen ta lamama. Ta ei ole peale esimest korda enam rünnanud, kuid ma ei saa sellest siiski mööda vaadata. Ehk saate soovitada mõnda videot, mida me võiks vaadata või jagada muid soovitusi. Ma olen püüdnud leida mõnd koerte käitumisspetsialisti ja leidsin lähima Madisonis Wisconsini osariigis, mis on umbes kolme tunni sõidu kaugusel. Ta palus mul koos kõigi koertega sinna sõita, kuid ma ei ole seda veel teinud.

Siiralt teie,

M.W.


Küsimus


Kallis härra või proua,

Meil tekkis ühe oma saksa lambakoeraga olukord, mis sundis meid vastu võtma raske otsuse, et ta tuleks magama panna. Kuid peale hoolikat kaalumist otsustasime vähemalt proovida intensiivse koolituse ja iseloomu hindamisega, et leida, mida oleks võimalik tema heaks ära teha. Olukord oli järgmine:

Meil on kaks tõupuhast saksa lambakoera: Sandy, emane, kelle ostsime kutsikana ja kes on kasvanud üles koos laste ja loomadega (meil on 5 aakrine talumajapidamine sigade, kitsede, kanade, kasside ja tuvidega). Sandy on nüüd 4 aastane ja olgugi, et energiline, ei ole ta kunagi näidanud inimese suhtes üles agressiivsust (peale selle, et ta haugub ägedalt kõigi peale, kes pimedas tulevad). Rugeri, isase, ostsime kahe aastasena eelmisel kevadel. Ta oli Toronto politsei koerajuhi (tema eelmise omaniku) poolt perfektselt koolitatud ja kasvanud üles koduses keskkonnas koos kolme väikese lapsega. Ta on äärmiselt rahulik ja püüdlikult kuulekas.

Mõlemad koerad on nii lemmikloomad, kui farmiloomad ning nad murravad vabalt metsikuid jäneseid, pesukarusid, opossumeid ja nirke, kes meie territooriumile tulevad ja kaitsevad sellega meie loomade toidutagavarasid. Alati on olnud selge piir metsloomade ja meie laste vahel; lapsed regulaarselt toidavad koeri ja me kõik võime mistahes ajal koerte eest toidu ka ära võtta ilma, see nende poolt mingit reaktsiooni esile kutsuks. Samuti võib igaüks vastsündinud kutsikate juurde minna ja see ei tekita koertes mingit kaitsereaktsiooni.

Meil on talus kits kahe kolmekuuse tallega. Kitse ostsime jaanuaris nii et nad ei ole koos kasvanud, kuid tutvustasime neid ettevaatlikult viies kitse rihma otsas aedikust välja ja lastes neil tutvuda, siis rihma otsast vabalt, kuid järelevalve all ja lõpuks, kui oli selge, et ta ei tekita koertes mingit kaitsereaktsiooni, jätsime teda erinevatesse kohtadesse vaiaga keti külge, et ta saaks rohtu süüa (koertel on nähtamatu aed ja nad võivad kõikjal territooriumil vabalt ringi liikuda).

Kui talled sündisid ja hakkasid koos emaga ringi liikuma, oli Sandy neist väga huvitatud, kuid kaotas selle paari päevaga ja asus kitsi ignoreerima. Ruger aga on alati talledest huvitatud olnud näidates üles tugevat karjatamisinstinkti; ta võis nende läheduses istuda või lamada terve päeva tähelepanelikult jälgides ja kui nad kitsest liiga kaugele liikusid, ajas ta talled tagasi ema juurde. Tundus, et ta üritas neid kaitsta (ja me oleme siiani kindlad, et seda ta just tegigi.)

Esmaspäeval, kui meie 9 aastane tütar läks välja kitsi ööseks aedikusse viima (nad on tema lemmikloomad, kelle me talle sünnipäevaks kinkisime) nägi ta, et kits oli pikali maas ja mõlemad koerad togisid teda käppadega. Ta hakkas koerte peale karjuma ja nad jooksid kohe eemale peatudes pisut eemal. Kui me tütre paanilise karjumise peale kohale jõudsime, leidsime, et koerad on kitse purenud. Ta keha oli kaetud väikeste hammustusjälgedega (vaid mõned olid naha läbistanud) kuid õlgade ja kaela piirkonnas oli asi kõige hullem- kaks selgelt läbistanud kihvajälge mõlemal pool kõrvade taga kaelal. Veterinaar kinnitas, et vigastused olid kindlalt koerte tekitatud. Kits on praegu veel elus ja loomaarsti hoole all. Ellujäämislootus on väiksem, kui 50/50, kuid me palvetame tema paranemise eest.

Nii meie kui veterinaar jõudsime järeldusele, et tõenäoliselt Ruger ajas taas tallesid ema juurde tagasi, kui miski põhjustas ründe. Võib-olla ei meeldinud kitsele, et koer ta tallesid taga ajab ja käitus ta suhtes agressiivselt või isegi lõi teda ning see vallandas saagiinstinkti. Nüüdseks teame, et karjatamisinstinkt on algselt saagiinstinkt ja karjakoeri tuleb väga korralikult koolitada ja jälgida, et olla kindel, et saagiinstinkt välja ei lööks. Meie loomulikult ei olnud Rugerit üldse koolitanud ja tundus, et ta saab vaid instinktiga suurepäraselt hakkama ega osanud seda kuidagi saagiinstinktiga siduda. Meie saatuslik viga…

Oleme kimbatusest, mida koertega ette võtta. Oleme jätkuvalt 100% kindlad, et Sandy ei ohusta lapsi. Ta on nendega koos kasvanud 8 nädalasest alates, ei ole kunagi inimeste suhtes agressiooni välja näidanud ja oleme kindlad, et ta võttis rünnakust osa vaid peale selle algust kui kambavaim teda ühinema tõukas. Ruger on aga natuke teine teema.

Südames usume kindlalt, et ta ei teeks iialgi lastele, ega ka külalistele, viga. Kuid mõistus ütleb, et me peaks juhtunut hoiatusena võtma. Kitsed olid meie hoolealused, keda kaitsti ja kelle eest hoolitseti kuid miski põhjustas ründe nende vastu. Kuidas me saame olla kindlad, et midagi sarnast ei juhtu lastega, keda ta peaks samuti kaitsma ja hoolt kandma?

Teised asjaolud, mida tuleks arvesse võtta, on need, et Ruger on väga armastav koer- ta tihti lakub lapsi ja surub end hellitamiseks nende vastu. Iseenesest ei ole selles midagi halba, kuid ta võib aeg-ajalt pealetükkivaks muutuda ning jätkata lakkumist ka siis, kui nad ta eemale lükkavad. Mõnel korral on ta hammastega puudutanud minu või mu abikaasa kätt (ma ei tea, kas ta on seda ka lastega teinud). Näiteks eile pärastlõunal meie poeg (7 aastane) istus maja ees trepil ja mina seisin ta selja taga. Ruger tahis Justini tähelepanu ja hakkas ta käsi, nägu ja kaela lakkuma. Justin tõukas ta nagu muuseas eemale ja ütles „Ära laku mind!“ kuid Ruger jätkas kuni Justin talle kindlalt „EI“ ütles. Sel hetkel hakkasin ma minema kõndima, kui Ruger minu kõrvale tulles kuidagi hammastega mu käe vastu puutus. Seda on juhtunud ka paaril teisel korral, enamasti vahetult peale meie juurde kolimist. Ta ei püüa hammustada (seda ei ole ta kunagi teinud) kuid ma olen kindel, et see tegevus on tahtlik.

Kui Sandyl sündis esimene pesakond, haukus Ruger agressiivselt igaühe peale (välja arvatud pereliikmed) kes tuli paari esimese nädala jooksul liiga lähedale. Mõned korrad sidusime ta isegi kinni, kui keegi kutsikate juurde tuli, kuid see oli rohkem enda meele rahustuseks, kuna me ei arvanud, et ta võiks kedagi hammustada. Teise pesakonnaga sellist käitumist ei olnud.

Paar kuud tagasi käis meil sõber abis maja parandamas. Ta oli meie juures mõned korrad varem käinud, kuid mitte piisavalt, et koerad teda hästi tunneksid. Lahkuma asudes astus ta kogemata Rugeri käpa peale. Ta patsutas koera, vabandas ja hakkas eemale kõndima. Umbes viie sammu pärast haugatas Ruger ja üritas ta selja peale üles hüpata, kuid kuna sõber haugatuse peale pööras, tabas ta külje pihta. Sellega oli olukord ka lõppenud ja kui ta käpad maad puudutasid, oli ta alandlik nagu alati. Selline käitumine tõsiselt üllatas meid ja lõpuks hakkasime seda kutsuma „käpa juhtumiks.“ Rugeri ostmisest alates on Sandy selgelt olnud domineerivam koer ja oleme mõelnud, kas Ruger üritab sellise käitumisega saavutada üleolekut kellegi teise üle.

Kogu see pikk jutt jõuab kokku ühte puntki: kui me alustame Rugeriga terve perega ranget koolitust, et väga selgeks teha, et tema on meist allpool , siis kas see on piisav, et teda jälle usaldada? Aga meie 2 aastase lapsega? Või lapsega keda me hetkel ootame? Või võõraste lastega?

Nagu ma varem ütlesin, otsustasime, et ta ei ole enam usaldusväärne, kuid me ei taha alla anda ilma alternatiivseid võimalusi otsimata.

Suur tänu juba ette teie abi eest,

Chandra


Edi vastus:


Te võite selle koera tappa, kuid probleem on 100% omanikus, mitte koeras. Sellised probleemid tekivad sellest, kuidas te koeraga koos elate. Te võite seda surmani analüüsida ja jõuda ikka tagasi tulemusele, et see on põhjustatud teie endi vigadest.

Te ei mõista karjasuhteid, teil ei ole kindlalt sisse seatud karjahierarhiat ja nüüd imestate, kuidas selline asi küll juhtuda sai. Kui te tahate seda koera päästa, lugege mu kirjutatud eRaamatuid karjasuhetest. Ja hakake nende järgi elama.

Te lasete neil koertel igal pool vabalt ringi joosta ja imestate, miks sellised asjad juhtusid. Me ei jõua iialgi ühele nõule selles osas, kuidas te nende koertega ümber käite. Mul on selliste asjade juures väga vähe kannatust ja ainus põhjus, miks ma vastan on see, et paistab, et te tunnetate juhtunus enda viga.

Minu kodulehel on saadaval suur hulk tasuta eRaamatuid, mis ma olen kirjutanud. Minge eRaamatute peamenüüsse.

Neil koertel peavad olema eraldi puurid või ruumid. Neid tuleb koolitada (nad ei ole koolitatud). Neil peavad olema distantskoolituse rihmad. Kui te valite selle tee, võin soovitada koolitus DVDd.

Tervitustega,

Ed Frawley


Küsimus


Härra Frawley,

Palun leidke hetk aega, et seda lugeda ja kui saate siis ka vastata. Ma olen meeleheitel! Üritan lühidalt kirjutada. Mul on kodus neli koera- 19 kuune emane saksa lambakoer, kellel on hetkel jooksuaeg, 11 aastane isane mops, steriliseeritud 18 kuune chihuahua ja „probeemkutsikas“ 10 kuune emane saksa lambakoer Ruby. Eelmisel nädalal käisime temaga loomaarsti juures ning tal ei ole mingeid terviseprobleeme. Kirjutan toimunu ajalises järjestuses üles. Ruby on hakanud (alates eelmisest kuust) teiste koerte peale urisema (mitte kunagi meie peale). See algas mopsiga, kui ta tuleb samasse tuppa, kus oleme mina ja Ruby, liigub toa poole, kus Ruby on ja/või tuleb minu juurde. Ruby tõmbab kõrvad pealigi ja ta silmavalged on näha ning tundub, et ta kardab. Mops hüppas talle diivanilt peale ja nähvas talle (minu viga), kui ta 12 nädala vanuselt toodi ja tundub, et ta pelgab väikest koera. Mops on nii teinud ka teiste koertega, ka endast vanematega, kuid aastate jooksul ei ole teistel sellest probleemi tekkinud. Ruby ei ole mopsi rünnanud, kuid 19 kuune SLK kutsub teda korrale, kui ta urisema hakkab ja ette on tulnud paar väikest kaklust. 12 nädalasena kaitses Ruby toitu vaid mopsi eest, kuid nüüd on ta muutunud väga kaitsvaks kõikide suhtes, kuid mitte inimestega. Ka siis, kui ta näeb teist koera teises toas söömas, kuigi lastevärav eraldab tube. Ma raputasin teda kaelarihmast ja tõstsin esijalad õhku ja tundus, et see aitas. Õues olles ta uriseb, kui teised koerad (peamiselt mops) talle lähenevad, kui ta varjus lamab. Mulle tundub, et ta üritab alfa-positsiooni võtta? Puuris olles ei pea ta mopsi isegi nägema, vaid piisab, kui ta kuuleb teda lähenevat, et ta hakkaks urisema ning ma ei saa teda nii ka karistada, kuid keelan. Eelmisel nädalavahetusel õues oli kõige hullem. Ta urises, kui ma teda elektririhmaga karistasin (esimest korda sellise käitumise eest) ja tundus, et olukord muutus sellest hullemaks kuni ma läksin tema juurde ja vaatasin talle silma kuni ta urisemise lõpetas ning mulle alandlikult sülle puges, kuid urisemine kordus, küll vähemal määral, ka järgmisel päeval. Ma olen lugenud palju teie artikleid, kuid ei leia sellise käitumise kohta midagi. Kas on see põhjuseks hirm mopsi ees, teise emase jooksuaeg, liiga palju koeri; mida ma valesti teinud olen? Ja kuidas ma saan olukorda parandada? Ma panen Ruby puuri, kui ma ei saa teda jälgida, kuid ta uriseb ka puuris. Mõnel päeval saavad nad ilusasti läbi, kuid mõnikord on olukord kohutav. Mul on olnud saksa lambakoerad 25 aastat kuid sellist käitumist ei ole varem kohanud. Ta ei ole tugeva instinktiga koer ning mänguasjadest või maiusest ei ole tal sooja ega külma. Ta ei too asju ära, kuid jookseb teise saksa lambakoeraga kaasa, kui viimane asjade järgi jookseb. Koerakoolid ei ole edukad, ei mingit erutust või vaimustust ja kuigi ta teeb lõpuks, mida ma tahan, vaatab ta rohkem niisama ringi. Ta on armastav ja rahulik, mõnikord tundub, et kutsika kohta isegi liiga rahulik. Ma püüan anda ülevaadet sellest, mida olen ta käitumise juures märganud, kuid teil on ilmselt rohkem infot vaja. Arvestades, et ta on 10 kuune, loodan ma, et ma võin teda lubamatu käitumise eest karistada, kuid ma vajan abi. Igasugused nõuanded on väga teretulnud ja kirjutan teile, sest külastan teie kodulehte tihti. Suur tänu, et oma aega pühendasite ja loodan, et leiate aega vastata.

Lori

Canton, Ohio


Edi vastus:


Teil on koerte kari ja te ei mõista karjasuhteid ja nende toimimist. Kuigi teile võib tunduda, et mõistate, siis tõsi on see, et tegelikult ei ole see nii ning sellest tulenevalt ongi tekkinud sellised probleemid.

On ainult aja küsimus, millal toimub tõsine koerte kaklus. Ei ole küsimust, kas see toimub, sest see juhtub kindlasti. Kui mitte sel nädalal siis kindlasti enne, kui see emane saab kaks aastat vanaks.

Mul on neli koera, kes elavad minuga koos mu kodus. Meil on 4 puuri. Ma ei lase neid nelja koera mitte kunagi korraga majja lahti. SEE EI OLE LUBATUD! Sest see tekitab segadust ja probleeme.

Kui mina oleks selle koera omanik, ma teeks kõigepealt läbi kuulekuse programmi, kasutaks meetodeid, mis on näidatud mu domimantsete ja agressiivsete koerte kohta käival dvdl ja lõpuks elakski see koer elektrikaelarihmaga.

Asi on selles, et koer ei austa sind, kui karjajuhti. Karjajuht otsustab, millal on agressioon lubatud ja millal võideldakse. Kui koerad tunnevad, et neil ei ole kindlat juhti, keda austada, võtavad nad selle rolli enda peale. Just see ongi sinuga juhtunud. Ma oleks sellel koeral tati lahti karistanud, kui ta väikese kutsikana toidu juures agressiivselt käitus. See oli esimene koht, kus sa asja käest lasid. Ei ole liiga hilja ja kõik, mis sa teha saad, on näidatud DVDl 301.

Ma soovitan lugeda mu kodulehelt tasuta eRaamatut Karistamise teooria koerte koolitmisel- see on hea algus. See koer on ammu silma vaatamise mõjukusest möödas ja see ei tähenda tema jaoks midagi. See on ilmselge, sest koer naases endise käitumise juurde juba järgmisel päeval. Mu kodulehel on suur hulk eRaamatuid. Mine eRaamatute peamenüüsse.


Küsimus:


Hr. Frawley,

Suur tänu, et püüate vastata kõikidele teile saadetavatele küsimustele; paljud kogenud koolitajad ei leia selle jaoks aega. Olen lugenud teie artikleid põhialuste, korrigeerimise ja motiveerimise kohta ning teie antud vastuseid esitatud küsimustele. Mul on 2 aastane kastreeritud isane saksa lühikarvalise pointeri ristand ja ma olen temaga järginud karjasuhete kehtestamise peamisi põhimõtteid alates päevast, kui ta varjupaigast koju tõime. Ta on meie juures elanud nüüdseks kaks kuud ning alustasime kuulekuse koolitamisega peale kolmandat põhialuste nädalat. Ma usun, et ta tunnustab mind karjajuhina kodus kuid kohati tirib jalutuskäigul päris tugevalt. Mõnikord on selleks selge põhjus (teine koer või orav vms.), mõnikord tundub aga, et ta lihtsalt „otsustab“, et ta tahab ise jalutuskäiku juhtida. Ma korrigeerin teda tugeva „EI“-ga millele järgneb kerge tõmme rihmast (ogadega ketiga) kuid see tundub tirimist vaid õhutavat- mida tugevam karistus, seda tugevamalt ta vastu tirib. Ka tema kehakeel muutub, kui ta teist koera näeb- ta tõstab oma saba püsti, ajab rinna ette ning täielikult eirab mu keelde või korrigeerimisi. Mõne jalutuskäigu jooksul on ta täiesti kuulekas jalutades lõdva rihmaga, saba all järgides mind rahulikult. Ta käitumine on nii erinev, et ma ei saa täpselt aru, mida ma valesti teen. Kas on võimalik, et ta austab mind toas, kuid väljaspool kodu peab end karjajuhiks? Kas see tundub pigem kuulekuse või põhialuste probleem?

Suur tänu teile,

Brittany


Vastus:


Õues lisanduvad lisahäirijad võivad mõnikord põhialused proovile panna. Mina soovitaks minna tagasi väiksemate häirijatega keskkonda ja teha kindlaks, et te järgite põhialuste reegleid järjepidevalt. Kaks kuud ei ole koeraga koos elamiseks väga pikk aeg, kui tegemist on täiskasvanud koeraga.

Müügile on tulnud uus DVD, mis käsitleb ulatuslikult seda, kuidas mina ja Ed meie koertega oma kodus elame. See on põhimõtteliselt põhialuste programm palju detailsemalt inforohkes neljas tunnis. Selle nimi on „Perelemmikuga õigete karjasuhete kehtestamine.“

Soovitaks ka DVDd „Algkoolitus koertele.

Leiate ilmselt, et oma koera koolitades ei olnud te kõikidest koolituse etappidest teadlik. Koer peab läbima kõik need etapid enne, kui teda saab koolitatuks lugeda.

Soovitan lugeda ka artiklit „Karistamise teooria koerte koolitamisel.“

Loodan, et sellest on abi.


Küsimus:


Ma ei saa oma 5 aastast saksa lambakoera oma Mercedes G500-st, mille ma eelmisel aastal ostsin, välja. Alates hetkest, kui ma koju jõuan, meeldib talle autos olla. Ta magab õhtuti autos kuni ta tuppa tahab tulla. Ta saab läbi garaaži majja. Ta tuleb tuppa tavaliselt siis, kui ta tahab süüa, läbi koeraukse õue minna või meiega suhelda. Ta on terve ja väga energiline. Tal ei ole midagi viga. Meiega on ta elanud alates 7 nädala vanusest. Meil on väga suur maja ja suur aed ning tal on ligipääs kõikjale. Kas see on märk, et ta hakkab vanemaks jääma ja tahab üksi olla? Oleme naisega mõlemad arstid ja hoolitseme tema eest väga hästi. Oskate te seda seletada? Tänan.


Vastus:


Mina ei lasekski koeral autosse minna. Sa pead tema keskkonda kontrollima. Kui tegemist ei ole hormonaalse häirega, kõlab see nagu obsessiiv-kompulsiivne käitumine mis ei ole koera jaoks emotsionaalselt kurnav. Tundub, et ta on teist emotsionaalselt eraldatud ja sekkumiseta ei muutu olukord paremaks. Te ei maininud, kas ta on steriliseeritud või steriliseerimata, kuid steriliseerimata emastel võib mõnikord esineda ebatiinus, mille ajal nad püüavad peituda ning asi võib olla ka selles. Mul on emane malinois, kes poeb maja ees oleva põõsa alla ja jääkski sinna, kui tal lubataks. Ma ei lase sel juhtuda ka siis, kui see tähendab, et ta peab rihma otsas olema.

Me ei kasuta koerauksi, sest sellisel juhul saab koer tulla ja minna nagu ise tahab ega vaja meiepoolset juhtimist.

Palun lugege artiklit kuidas saada mõjukaks karjajuhiks. Esimene lause selles ütleb „Sa võid sööta, joota ja armastada oma koera ning sa meeldid talle selle pärast, kuid selle pärast ta veel ei austa sind.“ 99% kõikidest käitumisprobleemidest on tingitud tõsiasjast, et koer ei austa omanikku. Selle põhjuseks on puudused koeraga ümber käimisel ja/või tema koolitamisel.

See artikkel on kirjutatud inimestele, nagu teie, kellel tahe on hea, kuid mitte piisavalt teadmisi karjasuhetest. Artiklis on ka linke meie kodulehe teiste artiklite juurde.

Ma seaks koerale reeglid ja piirangud, nagu ka füüsilise treeningkava, et hoida ta mõtteid ja keha sinuga koos tegevuses.

Loodan, et see aitab.


Küsimus


Minu koer on 2,5 aastane bokser keda üritasime kutsikaeas puuriga harjutada kuid. Ta ei lase tuppa kuid kui me ära läheme, närib asju. Ta ka haugub ja vingub palju. Ostsime talle ka haukumisvastase rihma ja see ei lase tal häält teha. Kuid nüüd ta ei lähe puuri. Olen üritanud põhialuste programmiga algust teha ja jätnud ta puuri suuremaks osaks päevast (välja arvatud jalutamise ajal). Ta väriseb ja lõõtsutab 1-2 tundi enne, kui puuris maha heidab. Olen temaga puurimänge mänginud kus ma ütlen talle „Koht“ ja ta läheb puuri ning ma ütlen JESS ja annan talle maiuseid. Harjutasime seda iga päev kuu aega enne, kui ma isegi üritasin puuri ust kinni panna. Nüüd, kui olen teda mõneks ajaks puuri jätnud ei lähe ta sinna ka maiuste saamiseks (neid maiuseid ta tavaliselt ARMASTAB) ja kui ma ta ka puuri saan, siis ta ei söö neid seal.

Täna hommikul lasin ta puurist välja ja ta keeldus tagasi minemast.

Kas ma peaks ta kaelarihmast sinna vedama?

Kas ma peaks teda korrigeerima ja ütlema „EI, koht“?

Kuidas ma ta puuri tagasi saan?

Kas ma peaks tasapisi pikendama puuris olemise aega või jätma ta sinna kohe nii pikaks ajaks, kui vaja?

Ta ka ei söö puuris,  kui uks kinni on. Kui puuri uks on lahti, läheb ta puuri, võtab suutäie toitu ja tuleb puurist välja sööma. Saime ta Chicagost kutsikaveskist/loomapoest 10 nädalasena. Kas on võimalik, et see koer on psühholoogiliselt nii kahjustatud, et ta ei saa kunagi puuris hästi hakkama? Lõpptulemuseks peab ta sinna ju minema, sest ta ei tohi meie asju närida. Mida me peaks tegema?

Mul on teie dominantsete ja agressiivsete koerte DVD, ka Algkuulekus koertele, E-rihma koolitus ja karjahierarhia. Aitasite mul haukumise probleemi e-rihmaga lahendada kui nüüd ma ei saa teda puuri. Terve kuu maiustega koolitamist avatud puuri minemiseks ei tähenda midagi ja ma pean ta sinna sisse ikkagi panema.


Vastus:


Kui koer vabatahtlikult puuri ei lähe, tuleb ta sinna panna. Sa pead seda tehes olema range, õiglane ja mitte emotsionaalne. Kui saad ta füüsiliselt üles tõsta ja puuri panna, siis tulebki nii teha. Jäta koer puuri kuni ta ärevust üles näitab. Kunagi ei tohiks teda välja lasta kui ta häiritud on. Ta peab õppima rahulik ja lõdvestunud olema ja selle pärast ei tohi teda kunagi lasta välja enne, kui ta näitab, et ta lõdvestub. See võib võtta tunde kuid valel ajal välja lastes õpetad koerale, et ärev käitumine toimib.

Tundub ka, et sa annad koerale vabalt süüa? Ma ei paneks ta toitu puuri jättes ukse lahti. Meie koerad saavad süüa puuris kui uks on kinni. Kui ta valib mitte süüa, võta toit eest ära. See teeb ka puuri väärtuslikumaks kohaks sest seal ta saab oma toidu. Terve koer ei näljuta end. Kui ta jätab toidu päeva või paari jooksul vahele ei tasu järgi anda ja teda väljaspool puuri sööta. See õpetab koerale ainult toitu ootama VÄLJASPOOL puuri.

Kuna su koer on täiskasvanud võtab see kauem aega, sest tal on juba 2,5 aastat kogemust asjade teisiti tegemisega kuid ma ei usu, et sel on midagi pistmist väiksena loomapoest ostmisega. Kõige hullem, mida sa teda võid, on koerale kaasa tunda selle pärast, et ta kutsikaveskist tulnud on. Anna talle tugev ja järjekindel juht, mitte kaastunnet. Koerad tunnetavad seda ja näevad seda nõrkusena ning nõrkus ei ole hea juhi omadus.

Loodan, et sellest on abi.

Cindy


See artikkel on tõlgitud ja avaldatud autori loal. Artikli või selle osa avaldamine ilma autori loata on keelatud.
Viimased uudised 20. juuni - MEIL ON KUTSIKAD!